Intervjuu Anuga

Pildil: Anu Kušvid vaatamas enda juhendatud näidendit “Milleks meile Spiderman, milleks meile Batman - meie mees on Kalevipoeg!”

1) Kuidas teie tähistate emakeelepäeva, või kas üldse tähistate?

Anu: “Loomulikult tähistan! Olen uhke, et meie keelel on omanimeline päev, mida tähistatakse sinimustvalgete lippude lehvides. Viimastel aastatel oleme TSGs algatanud traditsiooni #ÜHISLUGEMINE, mil emakeelepäeval samal ajal kogu koolipere pool tundi raamatut loeb ja hiljem virtuaalkeskkonda endast koos raamatuga foto postitab. Selle ettevõtmisega on ühinenud lapsevanemad, vilistlased ja ka teised ettevõtted.”

2) Mida arvasite emakeelepäevast noorena?

Anu: “Kui mina noor olin, siis lehvisid meie maal punalipud ja emakeelepäeva ei tähistatudki.”

3) Kas teate, millisel aastal peeti emakeelepäeva esimest korda?

Anu: “Esimest korda tähistati emakeelepäeva 1996. aastal. 14. märts valiti seepärast, et sel päeval sündis Kristjan Jaak Peterson (1801-1822). See noorelt surnud tubli noormees ütles, et eesti keeles võib samuti luuletusi kirjutada nagu teiste suurriikide keelteski, et meie keel pole halvem.”

4) Kui tähtis on üldse tänapäeval teie jaoks emakeelepäeva meelespidamine?

Anu: “Meie keelt peab austama ja korrektselt kõnelema igapäevaselt, kuid siiski on imeline, et on ka spetsiaalne päev. Muide teadaolevalt on eesti keel ainus maailmas, millele on püstitatud ka ausammas- see asub Kadrinas.

Emakeelepäeval peaksime meenutama ka Martin Lutherit, tänu tema 1516. aastal sõnastatud hakati üldse eesti keelt kirja panema- enne seda ei teatud isegi, mis tähtedega meie keelt jäädvustada. Tänaseks on eesti keel maailma 7000 keele hulgas väärikas kultuurkeel ja teaduskeel. Just emakeelepäeval võiks selle üle mõtiskleda ja uhkust tunda.”

5) Kust tuli teil huvi hakata eesti keele õpetajaks?

Anu: “Mina unistasin õpetajaks saamisest juba 7-aastasena. Kuna aga ise õppisin matemaatika ja füüsika süvaõppega koolis, siis kuni kooli lõpuni planeerisin matemaatikat õpetama hakata. Vahetult enne ülikooli sisseastumiseksameid mõtlesin ümber, sest arvasin, et järgmised sada aastat oma elust on veidi mitmekülgsem õpilastele keelt ja kirjandust õpetada... Ja nüüd ma avaldan suure saladuse teile: KES SOOVIB ENDALE ÕNNELIKKU ELU, HAKKAB EESTI KEELE ÕPETAJAKS!!!!”